14. detsembril käisime koos 5. ja 7. klassiga Pärnus Endla teatris vaatamas Oleg Titovi lavastatud etendust "Doktor Dolittle". Et etendusele minemine ka meile midagi õpetaks, tegime me koos kirjandusõpetaja Kairitiga põhjaliku eeltöö. Nimelt lugesime koos Hugh Loftingi kirjutatud esimest "Doktor Dolittle" raamatut. Lisaks andis õpetaja meile näpunäiteid, millele etendusel tähelepanu pöörata, et hiljem etendusest arvustus kirjutada. Ja sellised meie arvustused välja kukkusidki.
Käisime 14. detsembril Endla Teatris vaatamas etendust „Doktor Dolittle”. Mul oli tunne, et see tuleb tore reis. Kõik olid minekuga nõus. Etendus algas vägevalt. Näitlejad olid oma rollidele väga pühendunud. Lavastaja tööga jäin väga rahule. Ainus asi, mida oleksin ise teisiti teinud, oli lõpustseen, kus näitlejad jooksid kardina taha. Kui vaatasin, kuidas publik etendusse suhtus, oli see hämmastav. Paljud ei teadnud midagi teatris käitumise kohta. Nad sõid pirukaid, komme ja saiu. Aga tundus, et etenduse vaatamine pakkus neile siiski huvi. Õnneks lärmi nad ei teinud ja naersid õigel ajal. Eriti meeldis mulle etenduses lavakujundus ja taust. Oli kohe aru saada, mis kus toimus. Eriti huvitavalt oli taustal kujutatud suurt tormi. Panin tähele, et raamat ja etendus olid üsna erinevad.
Eerik
Kui klassijuhataja ütles, et lähme etendust vaatama, siis olin ma põnevil. Aga kui ma telekast nägin etenduse tutvustust, siis mu põnevus ei olnud enam nii suur. Minu arvates mängisid kõik oma rolli hästi. Eriliselt tooks ma välja Tambet Selingi (doktor John Dolittle) ja Ireen Kenniku (Sarah, Härg ja Delfiin), kes mängis mitut rolli ja sai sellega väga hästi hakkama. Etenduses olid mitmed põneval lahendused, näiteks oli ära kasutatud pöördlava. Ka heliefektid olid head. Meeldisid ka kostüümid. Kaasa aitas ka see, et me lugesime klassis „Doktor Dolittle” raamatut.
Kristi
Lauri Mäesepp oskas väga hästi hobuse iseloomu väljendada ja seda rolli mängida. Kui mina oleks lavastaja olnud, siis ma poleks midagi teisiti teinud. Kostüümid meeldisid mulle väga, need oli lihtsad ja kavalasti tehtud. Minu lemmikkoht oli üks kõva pauk etenduse algul. Ma peaaegu hüppasin toolilt püsti. Algul ma väga ei tahtnud teatrisse minna, aga tegelikult jäin ma etendusega väga rahule. Külastaksin jälle mõnd etendust.
Juhan
Näitlejad näitlesid väga hästi. Kõige rohkem meeldisid mulle Priit Loog ja Lauri Mäesepp. Priit Loogil oli Siga Röhh-Röhhi väga raske mängida kogu etenduse kestel, sest Röhh-Röhh oli energiline, tegi igasuguseid trikke, jooksis ja toimetas kogu aeg ning see nõudis näitlejalt suurt pingutust. Lavastaja tööga jäin rahule, sest ta oli seast komöödiategelase teinud. Lauri Mäesepp meeldis mulle kõige rohkem Hobune Brunhilde rollis, kes oli naissoost ja pidi seda väga välja näitama ning igasuguseid naiselikke žeste tegema. Lavakujundusele pean ka au andma, sest laev oli toodud ninaga rahva poole. Laev oli väga loominguline, mina poleks selle peale tulnud. Etendus oli üllatusi täis, näiteks hakkasid härjad „Luikede järve“ tantsima.
Kristina
Kõigile näitlejatele sobis see roll, mida nad etendasid. Kõige paremini mängis Karin Tammaru Papagoi Polüneesia osa. Minu lemmiktegelane oli aga Siga Röhh-Röhh, sest näitleja Priit Loog elas oma rolli hästi sisse ja esitas väga ägeda tantsukava. Kostüümid olid põnevad, ilusad ja hästi tehtud. Näiteks alligaatorite kostüümid olid nutikalt tehtud, nende kõhu all oli rula. Põnevalt oli lahendatud ka vihmasadu. Tundus, nagu laeva purjed oleks päriselt märjaks saanud. Etendus meeldis mulle väga, tahaks jälle kuskile teatrisse minna.
Markus
Doktor Dolittle oli linna parim arst, kes iga looma mured ära lahendas. Tänu pöördlavale sai etenduse
kujundust kogu aeg muuta. Delfiinid olid ägedad, nad sõitsid ringi kulguritega. Väga taibukas mõtlemine lavastaja poolt! Etendus oli nii arusaadava mõttega, et igale tekkinud küsimusele leidsin vastuse ja midagi arusaamatuks ei jäänud. Kokkuvõttes jäin ma etendusega rahule ja kohati sain aimdust sellest, mis seal toimub, kuna lugesime raamatut tundides järjejutuna. Ausalt öeldes ma ei lootnudki nii head lavastust. Parim etendus, mida ma eales näinud olen!
Erik
Doktor Dolittle oli jahtimas Suurt Klaasmeretigu, kes oli maailma kõige vanem elusolend. Kuna doktor oskas loomade keelt, siis said nad pärast seiklusi Ämmalahvi saarelt tagasi koju. Ämmalahvi saar oli Põhjameres hulpiv saar, mille all oli suur õhumull, mille kaks alligaatorit purustasid. Koju jõudes ootas doktorit tema õde Sarah, kes ähvardas mehele minna, kui doktor ei lõpeta oma loomakasvandust. Etendus oli nii pikk, et selg jõudis valutama hakata. Minu jaoks oli etendus igavavõitu, kuid mitte tapvalt igav.
Karl Markus
Etendus oli lõbus, põneva ja huvitava sisuga. Näitlejate osas oli tehtud hea valik. Eriti imetlesin näitlejaid, kes mängisid etenduse jooksul mitut erinevat rolli. Minu lemmiknäitleja oli Karin Tammaru, kes mängis Papagoi Polüneesiat. Lavastaja oli teinud suurt tööd, sest see ei olnud just lihtne etendus. Kostüümid olid lahedad ja väga elutruud. Kasutati ägedaid heliefekte. Näiteks kui rääkis väga vana ja aeglane Klaasmeretigu, siis moonutati häält. Ka valgustus oli võimas. Kuna tänu raamatu lugemisele me juba teadsime veidi, mis meid ees ootab, siis ei lastud meil pettuda. Mina jäin selle teatriskäiguga väga rahule.
Sandra
Lavastaja oli teinud etenduse põnevaks. Ma ei oleks tahtnud selles midagi muuta ega teisiti teha. Aeg-ajalt muudeti lavakujundust. Kostüümid olid loovad ja sobisid näitlejatele hästi. Etenduses kasutati väga põnevalt erinevaid efekte. Raamatu lugemine aitas etendusest aru saada. Mõned osad olid raamatuga sarnased, aga erinevust oli rohkem. Osa publikust häiris neid, kes tahtsid etendust vaadata. Nad sõid, lobisesid ja krabistasid. Etenduse lõpus publik plaksutas kaua. Mina jäin etendusega rahule.
Adeele
Kui klassijuhataja rääkis meile, et lähme teatrisse, olin päris elevil. Ma polnud varem sellisest tegelasest nagu Doktor Dolittle veel midagi kuulnud. Etendust vaadates mulle väga meeldis, kuidas Priit Loog süvenes oma rolli. Ta mängis Siga Röhh-Röhhi. See oli lihtsalt vaimustav, kuidas ta palliga kargas nagu väike laps või nagu rõõmupall. Oma rolli mängis väga hästi ka Lauri Mäesepp. Ta mängis päris mitut tegelast. Minu lemmik oli Hobune Burnhilde. Ta väljendas nii hästi seda tegelast, samas oli ta ka naljakas ja kentsakas. Lavastaja oli ka teinud imelist tööd. Lahe oli see, kuidas nad lahendasid selle, kuidas rekvisiitide asukohta muuta. Mulle ausalt öeldes väga meeldis see etendus ja ma jäin sellega täielikult rahule. Läheks isegi veel midagi koos klassiga sinna vaatama.
* * *
Klassijuhataja saatis meie väikesed arvustused ka Endla teatrisse ja sealt saadeti meile tagasi selline tore kirjake:
Tambet Seling: "Doktor Dolittle ja tema sõbrad on väga rõõmsad, et käisite meid vaatamas. Meile väga meeldisid teie kirjeldused ja arvamused lavastusest. Ootame teid taas Endlasse!"