Käisime koos 6. klassiga Tallinnas NUKU teatris ja Eesti Tervishoiu Muuseumis. NUKUteatris vaatasime Mait Jooritsi lavastatud etendust "MOMO". Ka seekord tegime kirjandusõpetaja Kairitiga põhjaliku eeltöö, lugedes tundides katkendeid Michael Ende raamatust "MOMO". See muinasjutt-romaan kirjutati Itaalias 1973. aastal ning on nüüdseks müüdud üle 7 miljoni eksemplaari ja mis on ühtlasi ka tema rahvusvaheliselt kõige edukam teos. Lisaks ühisele lugemisele, tuletasime koos õpetajaga meelde ka põhitõed, kuidas kirjutada etendusest arvustus.
Täname NUKUteatrit, kes jagasid meiega etenduse reklaampostrit ja fotosid etendusest. Fotode autor on Gabriela Liivamägi
Meie väikesed arvustused 13. novembril toimunud etendusest "MOMO".
Sandra
Täname NUKUteatrit, kes jagasid meiega etenduse reklaampostrit ja fotosid etendusest. Fotode autor on Gabriela Liivamägi
Sandra
13. novembril käisime kogu klassiga Tallinnas NUKUteatris vaatamas etendust “Momo”. Lugu rääkis aja kaotusest ja sellest, kuidas aeg möödub midagi tehes. Hallid Härrad olid need, kes inimestelt aega ära võtsid. Nad on nagu nutiseadmed, kes sinult aega ära võtavad. Momost peeti lugu sellepärast, et ta aitas alati kõiki ja oli lahke tüdruk. Momo oli eriline, sest alati, kui linnaelanikel oli probleem või tüli, oli tema ikka abiks. Esimese vaatuse jooksul ei rääkinud Momo midagi. Minu arvates ei öelnud ta midagi sellepärast, et ta kartis, et keerab midagi kihva või lihtsalt sai aru, et oli nii tõsine olukord, et oli vaja rääkima hakata. Minu arvates tegid etenduse juhid väga head tööd, eriti kunstnik, dramatiseerija ja lavastaja. Kõige huvitavamat rolli mängisid tänavapühkija Beppo (Andres Roosileht) ja konstaabel Fusi (Leino Rei). Neile elasin ka kõige rohkem kaasa. Lavakujundus oli väga hästi teemaga kooskõlas ja huvitavalt üles seatud. Lava taga seinal olev videosein oli väga lahe ja huvitav uuendus. See aitas kogu loost paremini aru saada ja oli loo sisuga kooskõlas. Just see videosein ja kogu lavakujundus jäid mulle eriti eredalt meelde. Etendus tekitas minus huvitavaid mõtteid ja tundeid. Näiteks pani see mind mõtlema, kuidas me oma aega kujundame ja mida me sellega teeme. Raamatu lugemine klassis järjejutuna andis hea ettekujutuse etendusest ja oli ka hea ettevalmistus teatrikülastusele.
Karl Markus
Etendus rääkis sellest, kuidas inimestel ei ole kunagi piisavalt aega. Näidendi peategelane oli noor tütarlaps Momo, kellel oli eriline võime teisi inimesi kuulata nõnda, et nad unustasid ära kõik halva, mis neil meeles oli olnud. Sellepärast meeldis ta kõigile linnaelanikele. Nad tõid talle toitu ja muid vajalikke asju. Kuid kui linna tungivad Hallid Härrad, kes tahavad ära röövida inimeste vaba aja, tuleb Momol nad peatada. Etendus oli sisult väga kiire tempoga, andes vaatajale veidi liiga vähe aega, et laval toimuvast aru saada. Lavakujundus oli tehtud väga arukalt, nõnda sai neid kasutada mitmes erinevas kohas. Etenduse esimeses vaatuses ei öelnud Momo ühtegi sõna, kuid see oli mõeldud selleks, et etendust huvitavamaks teha. Minu arvates olid etenduse juhid teinud väga head tööd, tänu sellele sujus kogu etendus väga hästi. Kõik näitlejad tegid oma parima, et oma rolli võimalikult hästi mängida ning kõigil tuli see väga hästi välja. Minu lemmiknäitlejad olid Doris Tislar, kes mängis Momot, ja Andres Roosileht, kelle suurim roll oli tänavapühkija Beppo. Etenduse tegid veel huvitavamaks erinevad efektid ning videod, mida lasti suurelt ekraanilt. Need tegid etenduse lihtsamini jälgitavaks. Veidi aitas etendusele juurde ka see, et olime klassis raamatust juppe lugenud.
Kusti
Etendus rääkis loo Momost, kes elas vanas amfiteatris, aga siis hakkasid linna tulema hallid mehed, kes varastasid inimeste aega. Nad olid nagu nähtav ajatus. Momo oli väga sõbralik väike laps, kelle eest inimesed hoolitsesid, sest ta oli hea sõber ja aitas muresid lahendada. Esimese vaatuse ajal Momo ei rääkinud. Ma arvan, et põhjus oli selles, et ta oli tegelikult tumm, aga teine vaatus toimus teises dimensioonis. Kõige paremat tööd tegi lavastaja Mait Joorits. Kõige paremini mängis oma rolli kilpkonn. Ta oli kõige huvitavam. Elasin kilpkonnale kõige rohkem kaasa, sest tal oli kõige pingelisem roll. Etenduse heli, valgustus ja taust tegi ka sisu paremini arusaadavaks. Kõige üllatavam oli see, et Hallid Härrad tegi e-sigaretti. Etendus pani mind mõtlema minu elu ja tegude üle. Muidugi aitas etendusest paremini aru saada ka see, et me lugesime enne klassis raamatut. See oli minu senistest teatrikülastustest parim etendus, mida olen näinud. Selle lavastamine oli tõesti hästi läbi mõeldud ja see oli hästi teostatud.
Erik
See lugu rääkis väikesest tüdrukust Momost, kes elas amfiteatris. Etendus algas sellega, et Momo leidis sealt konstaabel Fusi, kes tahtis ta viia lastekodusse. Aga tänavapühkija Beppo ei lasknud teda sinna viia. Siis tulid lavale kunstnik Nicola ja baaritädi Nina. Hallid Härrad olid inimesed, kes röövisid teistelt inimestelt aega ja Momo võitles nende vastu. Linnakese inimesed hindasid Momot, sest Momo oskas hästi kuulata. Momo ei rääkinud, sest ta oli arg. Kõik näitlejad tegid head tööd, kõik mängisid oma rolli hästi.
Eerik
Sündmustik oli väga arusaadav juba kohe etenduse algusest peale. Lugu keerles enamasti Hallide Härrade ümber, kes tahtsid inimestelt aega varastada. Nende tegevus meenutas mulle tänapäeva inimesi, kellel pole üldse aega. Linnaelanikud hoidsid Momot sellepärast, et ta oskas kuulata ja probleemidele lahenduse leida. Ma arvan, et Momo ei rääkinud sellepärast esimeses vaatuses, et keegi ei olnud talle õppetanud rääkimist. Minu arvates kõige parema juhi töö tegi lavastaja Mait Joorits. Lava oli väga hästi kujundatud. Väga hea tööd tegi ka Getter Meresmaa, kes mängis kilpkonna. Ta meeldis mulle sellepärast, et ta tuli, oli ja tegi ja tänu sellele päästis ka Momo. Elasin Momole kaasa, sest tal oli vaja palju tööd ära teha. Lavaefektid olid päris head. Mulle meeldisid video, valgus- ja heliefektid. Need aitasid paremini loole kaasa. Etendust vaadates tekkisid minus ärevad tunded ja natuke kurb meel ka. Minu arvates aitas raamatu lugemine loole palju kaasa.
Markus
See etendus rääkis ühes väikesest tüdrukust nimega Momo, kes oli kodutu, aga elas amfiteatri varemetes. Kogu linna elanikud on Momo sõbrad. Kord tuleb Momot küsitlema politseinik Fusi. Fusi ei saanud aru, et kuidas saab üks laps elada tänaval. Momo sõbrad räägivad, et tal on seal hea, kuna soe toit on kogu aeg olemas ja ta oli hea kuulaja ja aitas teisi. Momot ei tohi kindlasti ära viia. Momo oli esimeses vaatluses vait, aga teises vaatluses rääkis. Minu arvates Momo ei rääkinud sellepärast, et ta tahtis teised ära kuulata ja neile lahendusi pakkuda. Kord tuli Momo juurde kilpkonn Kassiopeia, kes viis Momo meister Stunde juurde. Stunde ütles Momole, et aeg saab otsa ja Momo peab Hallid Härrad peatama, sest need röövivad inimeste aega. Hallid Härrad olid hallides ülikondades e-sigarettide tõmbajad, nad olid kiilakad ja karjusid inimeste peale, kui neile miski ei meeldinud. Nad olid ka kõik vanurieas, näod krimpsus. Hallid Härrad olid väga hästi tehtud ja see oli väga leidlik, et nad ei kasutanud reastumisel 12 inimest, vaid kasutasid 6 inimest ja ülejäänud pandi sinna projektoriga. Mind üllatas see, et Hallid Härrad nii kurja näoga olid ja suitsetasid e-sigaretti. Meelde jäigi kõige rohkem Hallide Härrade käitumine. Raamatu lugemine aitas kindlasti etenduse vaatamisele kaasa, kuid mõne asja puhul jäi küsimus õhku.
Kristina
„Momo” etendus rääkis loo tüdrukust, kes elas amfiteatris. Alguses ei saanud ma sündmustest eriti hästi aru. Momol oli palju häid sõpru, sest ta oskas rääkida ja ei pidanud enda rääkimist oluliseks. Äkki tulid Hallid Härrad välja ja tahtsid inimeste aega endale saada, nad pakkusid inimestele raha ja muid asju, mida inimesed endale ihkasid saada. Mulle meenutab see tegevus näiteks seda, kui me õhtuti näiteks telefonis istume ja siis see aeg lendab kiiresti. Linnaelanikud tegid Momole süüa ja hoolitsesid tema eest, sest ta oskas inimesi ära kuulata ja lahendust leida. Momo esimese vaatuse ajal ei rääkinud sellepärast, et ta ei pidanud rääkimist oluliseks ja sai ilma selleta ka hakkama. Minu meelest tegid kõik teatriinimesed head tööd. Momo ja Hallide Härrade roll oli väga huvitav. Momo meeldis mulle sellepärast, et ta aitas aja inimestele tagasi saada. Video, valgus ja muusikaline kujundus olid väga hästi ära kasutatud. See oli väga hea etendus ja see aja mõte oli ka väga hea, mille põhja etendus teha. See etendus tekitas minus häid tundeid. Raamatu lugemine klassis aitas mul natuke paremini aru saada, mis etenduses toimus. See etendus meeldis mulle väga ja ma ootan juba uusi teatrikülastusi.
Kristi
Lugu rääkis ühest tütarlapsest, kes kutsus end Momoks. Tema elukoht asus mahajäetud amfiteatris. Kuigi Momol polnud kodu, oli tal väga palju sõpru, kes veetsid temaga hea meelega aega. Keegi ei raatsinud temast lahti öelda, sest tal oli üks eriline omadus: ta oskas hästi kuulata inimeste probleeme. Ühel päeval saabusid sinnakanti Hallid Härrad. Nende kohustus oli inimestelt aega varastada. Õnneks oli Momol teada, mida ette võtta. Minu arvates oli etendus väga huvitav. Selle põhimõte oli arusaadav, kõik oli sujuv ning kuskilt ei jäänud toppama. Näitlejad oskasid tegelasi päris hästi väljendada. Minule meeldis eriti Beppo, sest ta oli lahe sell. Lavastuse vorm sobis täisulikult loo sisuga kokku. Kõik oli kooskõlas. Kogu see etendus jääb mulle kauaks mälestustesse, ma niipea seda küll ei unusta.
Juhan
Etendus rääkis ühest tüdrukust nimega Momo, kes päästis linnarahva Hallide Härrade kavatsuste käest. Momo oli eriliste võimetega tüdruk, kelle läheduses inimesed ei tülitsenud ja fantaasia hakkas lendama, kuna Momo oskas kuulata. Hallid Härrad olid härrad, kes röövisid inimestelt vaba aja, et seda kasutada enda huvides. Päriselus on Hallid Härrad nutiseadmed, mis röövivad inimestelt vaba aja. Esimeses vaatuses Momo ei rääkinud ja tal polnudki vaja seda teha, kuna tema ümber lahenesid kõik asjad ise ära. Teises vaatuses Momo pidi rääkima hakkama, et seletada oma sõpradele, et Hallid Härrad röövivad nende aega. Etenduse juhid tegid head tööd, kuna etendust oli mõnus vaadata. Mulle meeldis osatäitjatest kõige rohkem näitleja Andres Roosileht ehk Beppo ja agent PBD/623/f, sest ta mängis oma rolle väga ilmekalt. Videod, valgus ja heli muutsid etenduse arusaadavamaks ja ilmekamaks. Videod olid kogu etenduse taustaks ja kui tegevus muutus, siis muutus ka video. Ma oleks etendusest teistmoodi aru saanud, kui me ei oleks klassis enne raamatut lugenud. Kokkuvõtteks võib öelda, et midagi üllatavat ei olnud, aga etendus tekitas väga palju huvitavaid mõtteid.
Karl Markus
Etendus rääkis sellest, kuidas inimestel ei ole kunagi piisavalt aega. Näidendi peategelane oli noor tütarlaps Momo, kellel oli eriline võime teisi inimesi kuulata nõnda, et nad unustasid ära kõik halva, mis neil meeles oli olnud. Sellepärast meeldis ta kõigile linnaelanikele. Nad tõid talle toitu ja muid vajalikke asju. Kuid kui linna tungivad Hallid Härrad, kes tahavad ära röövida inimeste vaba aja, tuleb Momol nad peatada. Etendus oli sisult väga kiire tempoga, andes vaatajale veidi liiga vähe aega, et laval toimuvast aru saada. Lavakujundus oli tehtud väga arukalt, nõnda sai neid kasutada mitmes erinevas kohas. Etenduse esimeses vaatuses ei öelnud Momo ühtegi sõna, kuid see oli mõeldud selleks, et etendust huvitavamaks teha. Minu arvates olid etenduse juhid teinud väga head tööd, tänu sellele sujus kogu etendus väga hästi. Kõik näitlejad tegid oma parima, et oma rolli võimalikult hästi mängida ning kõigil tuli see väga hästi välja. Minu lemmiknäitlejad olid Doris Tislar, kes mängis Momot, ja Andres Roosileht, kelle suurim roll oli tänavapühkija Beppo. Etenduse tegid veel huvitavamaks erinevad efektid ning videod, mida lasti suurelt ekraanilt. Need tegid etenduse lihtsamini jälgitavaks. Veidi aitas etendusele juurde ka see, et olime klassis raamatust juppe lugenud.
Kusti
Etendus rääkis loo Momost, kes elas vanas amfiteatris, aga siis hakkasid linna tulema hallid mehed, kes varastasid inimeste aega. Nad olid nagu nähtav ajatus. Momo oli väga sõbralik väike laps, kelle eest inimesed hoolitsesid, sest ta oli hea sõber ja aitas muresid lahendada. Esimese vaatuse ajal Momo ei rääkinud. Ma arvan, et põhjus oli selles, et ta oli tegelikult tumm, aga teine vaatus toimus teises dimensioonis. Kõige paremat tööd tegi lavastaja Mait Joorits. Kõige paremini mängis oma rolli kilpkonn. Ta oli kõige huvitavam. Elasin kilpkonnale kõige rohkem kaasa, sest tal oli kõige pingelisem roll. Etenduse heli, valgustus ja taust tegi ka sisu paremini arusaadavaks. Kõige üllatavam oli see, et Hallid Härrad tegi e-sigaretti. Etendus pani mind mõtlema minu elu ja tegude üle. Muidugi aitas etendusest paremini aru saada ka see, et me lugesime enne klassis raamatut. See oli minu senistest teatrikülastustest parim etendus, mida olen näinud. Selle lavastamine oli tõesti hästi läbi mõeldud ja see oli hästi teostatud.
Erik
See lugu rääkis väikesest tüdrukust Momost, kes elas amfiteatris. Etendus algas sellega, et Momo leidis sealt konstaabel Fusi, kes tahtis ta viia lastekodusse. Aga tänavapühkija Beppo ei lasknud teda sinna viia. Siis tulid lavale kunstnik Nicola ja baaritädi Nina. Hallid Härrad olid inimesed, kes röövisid teistelt inimestelt aega ja Momo võitles nende vastu. Linnakese inimesed hindasid Momot, sest Momo oskas hästi kuulata. Momo ei rääkinud, sest ta oli arg. Kõik näitlejad tegid head tööd, kõik mängisid oma rolli hästi.
Eerik
Sündmustik oli väga arusaadav juba kohe etenduse algusest peale. Lugu keerles enamasti Hallide Härrade ümber, kes tahtsid inimestelt aega varastada. Nende tegevus meenutas mulle tänapäeva inimesi, kellel pole üldse aega. Linnaelanikud hoidsid Momot sellepärast, et ta oskas kuulata ja probleemidele lahenduse leida. Ma arvan, et Momo ei rääkinud sellepärast esimeses vaatuses, et keegi ei olnud talle õppetanud rääkimist. Minu arvates kõige parema juhi töö tegi lavastaja Mait Joorits. Lava oli väga hästi kujundatud. Väga hea tööd tegi ka Getter Meresmaa, kes mängis kilpkonna. Ta meeldis mulle sellepärast, et ta tuli, oli ja tegi ja tänu sellele päästis ka Momo. Elasin Momole kaasa, sest tal oli vaja palju tööd ära teha. Lavaefektid olid päris head. Mulle meeldisid video, valgus- ja heliefektid. Need aitasid paremini loole kaasa. Etendust vaadates tekkisid minus ärevad tunded ja natuke kurb meel ka. Minu arvates aitas raamatu lugemine loole palju kaasa.
Markus
See etendus rääkis ühes väikesest tüdrukust nimega Momo, kes oli kodutu, aga elas amfiteatri varemetes. Kogu linna elanikud on Momo sõbrad. Kord tuleb Momot küsitlema politseinik Fusi. Fusi ei saanud aru, et kuidas saab üks laps elada tänaval. Momo sõbrad räägivad, et tal on seal hea, kuna soe toit on kogu aeg olemas ja ta oli hea kuulaja ja aitas teisi. Momot ei tohi kindlasti ära viia. Momo oli esimeses vaatluses vait, aga teises vaatluses rääkis. Minu arvates Momo ei rääkinud sellepärast, et ta tahtis teised ära kuulata ja neile lahendusi pakkuda. Kord tuli Momo juurde kilpkonn Kassiopeia, kes viis Momo meister Stunde juurde. Stunde ütles Momole, et aeg saab otsa ja Momo peab Hallid Härrad peatama, sest need röövivad inimeste aega. Hallid Härrad olid hallides ülikondades e-sigarettide tõmbajad, nad olid kiilakad ja karjusid inimeste peale, kui neile miski ei meeldinud. Nad olid ka kõik vanurieas, näod krimpsus. Hallid Härrad olid väga hästi tehtud ja see oli väga leidlik, et nad ei kasutanud reastumisel 12 inimest, vaid kasutasid 6 inimest ja ülejäänud pandi sinna projektoriga. Mind üllatas see, et Hallid Härrad nii kurja näoga olid ja suitsetasid e-sigaretti. Meelde jäigi kõige rohkem Hallide Härrade käitumine. Raamatu lugemine aitas kindlasti etenduse vaatamisele kaasa, kuid mõne asja puhul jäi küsimus õhku.
Kristina
„Momo” etendus rääkis loo tüdrukust, kes elas amfiteatris. Alguses ei saanud ma sündmustest eriti hästi aru. Momol oli palju häid sõpru, sest ta oskas rääkida ja ei pidanud enda rääkimist oluliseks. Äkki tulid Hallid Härrad välja ja tahtsid inimeste aega endale saada, nad pakkusid inimestele raha ja muid asju, mida inimesed endale ihkasid saada. Mulle meenutab see tegevus näiteks seda, kui me õhtuti näiteks telefonis istume ja siis see aeg lendab kiiresti. Linnaelanikud tegid Momole süüa ja hoolitsesid tema eest, sest ta oskas inimesi ära kuulata ja lahendust leida. Momo esimese vaatuse ajal ei rääkinud sellepärast, et ta ei pidanud rääkimist oluliseks ja sai ilma selleta ka hakkama. Minu meelest tegid kõik teatriinimesed head tööd. Momo ja Hallide Härrade roll oli väga huvitav. Momo meeldis mulle sellepärast, et ta aitas aja inimestele tagasi saada. Video, valgus ja muusikaline kujundus olid väga hästi ära kasutatud. See oli väga hea etendus ja see aja mõte oli ka väga hea, mille põhja etendus teha. See etendus tekitas minus häid tundeid. Raamatu lugemine klassis aitas mul natuke paremini aru saada, mis etenduses toimus. See etendus meeldis mulle väga ja ma ootan juba uusi teatrikülastusi.
Kristi
Lugu rääkis ühest tütarlapsest, kes kutsus end Momoks. Tema elukoht asus mahajäetud amfiteatris. Kuigi Momol polnud kodu, oli tal väga palju sõpru, kes veetsid temaga hea meelega aega. Keegi ei raatsinud temast lahti öelda, sest tal oli üks eriline omadus: ta oskas hästi kuulata inimeste probleeme. Ühel päeval saabusid sinnakanti Hallid Härrad. Nende kohustus oli inimestelt aega varastada. Õnneks oli Momol teada, mida ette võtta. Minu arvates oli etendus väga huvitav. Selle põhimõte oli arusaadav, kõik oli sujuv ning kuskilt ei jäänud toppama. Näitlejad oskasid tegelasi päris hästi väljendada. Minule meeldis eriti Beppo, sest ta oli lahe sell. Lavastuse vorm sobis täisulikult loo sisuga kokku. Kõik oli kooskõlas. Kogu see etendus jääb mulle kauaks mälestustesse, ma niipea seda küll ei unusta.
Juhan
Etendus rääkis ühest tüdrukust nimega Momo, kes päästis linnarahva Hallide Härrade kavatsuste käest. Momo oli eriliste võimetega tüdruk, kelle läheduses inimesed ei tülitsenud ja fantaasia hakkas lendama, kuna Momo oskas kuulata. Hallid Härrad olid härrad, kes röövisid inimestelt vaba aja, et seda kasutada enda huvides. Päriselus on Hallid Härrad nutiseadmed, mis röövivad inimestelt vaba aja. Esimeses vaatuses Momo ei rääkinud ja tal polnudki vaja seda teha, kuna tema ümber lahenesid kõik asjad ise ära. Teises vaatuses Momo pidi rääkima hakkama, et seletada oma sõpradele, et Hallid Härrad röövivad nende aega. Etenduse juhid tegid head tööd, kuna etendust oli mõnus vaadata. Mulle meeldis osatäitjatest kõige rohkem näitleja Andres Roosileht ehk Beppo ja agent PBD/623/f, sest ta mängis oma rolle väga ilmekalt. Videod, valgus ja heli muutsid etenduse arusaadavamaks ja ilmekamaks. Videod olid kogu etenduse taustaks ja kui tegevus muutus, siis muutus ka video. Ma oleks etendusest teistmoodi aru saanud, kui me ei oleks klassis enne raamatut lugenud. Kokkuvõtteks võib öelda, et midagi üllatavat ei olnud, aga etendus tekitas väga palju huvitavaid mõtteid.